Kirjutamine on küll üks nendest asjadest, milleks aja leidmine on viimase pooleteise aasta jooksul tundnunud nagu miski kättesaamatu luksus. Kui pikalt oli tunne, et ei viitsigi enam midagi kirjutada ei millegi ega kellegi tarbeks, siis just viimasel ajal on aga teistpidi tugev tunne, et igatsen seda osa endast väga. Tõsi aga on, et kui igapäevaelu käib sisuliselt väikelapse taktikepi järgi ning ka iga vabam moment on ikka kuidagiviisi mikromanageeritud, siis vaikseks kirjatööks aja leidmine on… väljakutsuv.

Ausalt öeldes istusin eelmisel neljapäeval kohvikus Chai Latte taga maha kirjutasin ühe postituse valmis. Täna lugesin seda uuesti ja see tundus mõttetu tapeet. Nagu miski Instagrami meeleolufotoke, kus fookuses lambavillane vaip, kohvitass ja beež diivan. Noh, selline ilustatud ja ebarealistlik. Proovin uuesti ja üritan olla sedapuhku siiras.

Ning jah. Tõsi on see, et elu pole olnud mitte kunagi nii hea ja ilus nagu praegu. Päris tõsiselt. Kui aastaid tagasi oma täiskasvanuelust unistasin, siis just selline see välja pidigi nägema. Mul on parim partner, keda soovida. Maailma armsaim poeg. Äge koer. Hubane kodu. Stabiilsus.

Teisalt on tunne, et ma pole kunagi varem teinud midagi nii väljakutsuvat ja üksildast, kui seda on lapsevanemlus teises riigis, puuduliku tugivõrgustikuga.

Vahel tundub, et see on teema, millest üks “hea ema” kõva häälega ei tohi rääkida. Sest äkki kui näidata välja, et vahel on raske, siis võib keegi ehk arvata, et ma olen kehv ema.

Või kui kurta, et välismaal elades on koduigatsus, äkki spekuleeritakse, et kahetsen oma eluvalikuid. Ehkki see kõik pole ju tõsi. Ja noh, liigne ausus paneb paratamatult lähedased muretsema.

No ja lisaks ausust kiputakse häbistama. Hiljaaegu lugesin Kerttu Kirjaneni postitust, kus ta rääkis värskete emade vaimsest tervisest ja käed vajusid neid kommentaare lugedes abitult rippu.

Malled, Milvid ja Taimid. Kõik naised ja emad, kel miski empaatiavõimealge võiks ju kuskil eksisteerida. Aga mida pole, seda pole. Sealjuures polegi ju tegelikult emadus ise see, mis otseselt raske on.

Raskeks teevad selle need olukorrad, mil tunnedki end muust maailmast isoleerituna. Mil mõistmise ja empaatia asemel kuuled vaid lakkamatut targutamist, mida kõike kellegi meelest võiks paremini teha. Tunne, kuis su oma identiteet jääb paratamatult tahaplaanile ja see justkui ongi jumala okei.

Palju nähtamatut tööd ja vaeva. Ja loomulik soov saada aeg-ajalt mingil määral märgatud ja tunnustatud.

No näiteks, kui ajakirjanik olin ja lehte väga hea artikli kirjutasin, siis sain kiita. Võib-olla seda artiklit osteti ja klikiti palju. Parimal juhul oli see parimate tööde kuuedetabelis ning sain selle eest preemiat. Otsene tagasiside, et teen asju õigesti. See, mis paljusid inimesi paratamatult draivib.

Emarollis siristavad esimestel aastatel ritsikad. Ometi annad endast kõik ja viimsegi. See kontrast kahe erineva reaalsuse vahel on alguses niivõrd suur, et paratamatult lööb vahel sisse kahtlusetunde, et äkki ma polegi piisav.

Õnneks ma ise juba tunnen, et mida vanemaks Quentin saab, seda kergemaks mul ka selle teemaga läheb. Aasta tagasi oli veel täiesti lappes. Nüüd aga tunnen, et tasapisi on aega tekkinud koduvälisteks tegevusteks. Hobideks ja ka reisimiseks.

Tasapisi on hakanud tekkima uskumus, et suudan olla mõlemat – ema ja sealjuures ka eraldiseisev isiksus. Mida aeg edasi, seda rohkem. See on hea.

Aga… ikka ja jälle see “aga”.

Oma “külaga” pole siinmail lood kiita ning see sakib. Koduigatsus on justkui pagana kivi mu saapa all. See pole vist olnud veel kunagi nii intensiivne kui just nüüd. Ma ei peagi niivõrd silmas koduigatsust just riigi vastu (kuid ka seda!), vaid pigem lähedaste vastu. Kuuluvustunde vastu.

Ma näen, kuis Q kasvab ja nii väga tahaksin, et minu pere ja sõbrad saaksid rohkem sellest osa saada. Mäletan, kui õelapsed olid veel pisikesed ning kui olulist rolli kogu perekond nende kasvamise juures mängis.

Näha, et mu oma laps kasvab sellest oluliselt tugivõrgust niivõrd kaugel, tekitab minus süütunnet. Justkui ma peaksin suutma oma lapsele paremat pakkuda. Tugivõrgustikku annab aastate jooksul ehitada ja olukorda lahendada.

Koduigatsuse teema aga ei lahenegi. Kõik inimesed pole asendatavad.

Mida ma sinna parata saan, et neid nii väga armastan?!

Napilt oleksimegi kolinud

Minu viisa saab oktoobris läbi ja nüüd peaksin selle teemaga juba suht süvitsi tegelema. Tõtt-öelda oli meil perega veel paar nädalat tagasi täiesti tõsine dilemma, et ehk jätta mu viisa üldse pikendamata ja kolida kogu pere Eestisse.

Richard oli sisuliselt kohe nõus kolima. Alati, kui mul mingi suurem koduigatsuse jorr peale tuleb, ütleb ta, et davai lähme.

Täitsin pangas naljaga pooleks laenutaotluse ja selgus, et nad annaksid mulle isegi kodulaenu, mis siis, et palk välismaa kontole laekub. See pani meid pikalt mõtlema ja olime peaaegu juba kohvreid pakkimas.

Juba ka seetõttu, et Inglismaa spouse viisa on kallis. Kui Richard saaks Eestis elamisluba taotleda vist ca 200 euri eest, siis mina pean oma viisa pikendamise eest siin nüüd maksma umbes £5000 jagu rasket rahhi nii viisa enda, NHS-i ja teiste erinevate teenuste tarbeks.

Selleks ajaks, mil viimaks saan püsiva elamisloa, peaksin kokku aastate peale välja käima üle £12 000.

Mida kuradi kõike saaks selle raha eest Eestis teha?! Ning ehkki ma oleme aastate jooksul teadlikult selleks regulaarselt kõrvale pannud, siis vähe ei ahvatlenud mõte kogu selle protsessi skippimisest ja perekonnale ning sõpradele lähemale kolimisest. Kõlab nagu no-brainer.

Ehkki palju kõneles koju tuleku kasuks, siis seda otsust me siiski ei teinud. Esiteks jõudis pärale reaalsus, et oktoober, mil mu viisa aegub ja uuendust vajab, on sisuliselt siinsamas ning on vähetõenäoline, et jõuaksime selleks ajaks mäele nii maja müügi, uue kodu leidmise kui muu asjaajamisega. Lisaks lapsele peaksime vabariiki kolima ka ju koera. Ja ettevõtte.

Teine, minu jaoks isegi kaalukam argument, on siiski ka mõningane ärevus julgeoleku osas. Vastik välja öelda, ent kuniks olukord Ukrainas on selline nagu on ja mingid droonid vahel casually Eesti kohal põldudele potsatavad, siis kerge südamega ma Quentinit sinna sellisel ajal ei koliks.

Vähemalt mitte veel praegu. Tean, et paljud peavad seda ehk paranoiliseks, aga fakt on see, et hoolimata kõiksugu emotsionaalselt laetud põhjendustest on puht pragmaatilisest vaatest siin lihtsalt stabiilsem eluolu. Ma ei pea oluliseks seda lõhkuda puhtalt seepärast, et minul on vahel veidi viu-viu olla.

Seega järgmise 2,5a jooksul meid tagasi Eesti kolimas pole. Vist pigem õnneks kui kahjuks, sest ega laias laastus pole jätkusuutlik iga keerulisema emotsiooni ajel hakata mingeid elumuutvaid otsuseid tegema. Ehkki see on vägagi minulik 😀 Aga ei vastuta ju enam vaid iseenda eest.

Eks kui mu järgmine viisa otsa saab, siis hindame olukorda uuesti ja vaatame, kuidas tujud ja tunded on.

Mingis mõttes on nüüd, mil selle otsuse ära oleme teinud, palju lihtsam olla. Pole mingit “äkki ikka peaks või äkki ikka võiks” vaibi.

Seda enam, et elul pole ju tegelikult laias laastus midagi viga. Lihtsalt ma valetaksin, kui ütleksin, et vahel koju ei igatse. See on aga paratamatu.

Ma tean, et tegelikult pole ma nende tunnetega üksi. Suve hakul sattusin nägema doksarja “Piirideta põlvkond”, kus väliseestlased jagasid oma kogemusi ja ausalt öeldes sain ma sellest kõigest nii palju lohutust. Mingid väljatoodud mõtted ja tunded olid nagu copy-paste minu enda omadele.

Välismaal elades on lihtne end vahel outsider’ina tunda. Tegelikult on see aga tavakas kodust kaugel elamise värk. Mul on lootust sellesse, et ajapikku õpin selle kõigega rohkem enese sees rahu tegema.

Laias laastus süüdistan kogu selles olukorras aga salakavalat Eesti suve. Kui paar kuud tagasi kodus käisin, olid ilusad soojad ilmad ja kõikidel lähedastel puhkuseperioodid.

Eesti tundus nagu PARIM paik, kus üldse võiks olla, ja tagasitulek Inglismaale oli nii vaevaline. Aga tasub endale meelde tuletada, suvi kestab ju vaid kolm sekundit.

Märtsi hakul aga korraks Eestis käimas olles, vastupidiselt, oli väljas hall, sopane ja kõik tundus masendav.

Coopi töötaja sõitis saiakäruga üle mu kandade ja oli sealjuures veel ülbe ka. Kirusin ja mõtlesin, et EI IIAL ENAM suudaks ma Eestis elada.

Ole siis tark ja pea talu.