Enne UKsse sõitmist sõlmisin endaga kokkuleppe, et poole aasta jooksul olen terve kui purikas. Ka enda retakale kilpnäärmele, mis vahel rajult üle kipub talitama, viibutasin rusikat ja sisistasin, et katsu sa vaid… Nimelt pole mul hetkel siin veel kehtivat tervisekindlustust. See saab mul mõne kuu pärast küll olema, ent seniks on tarvis aga terve olla. Uskusin, et suudan seda.

Murphy on aga Murphy. Detsembris jäin koroonasse ja pärast sellest toibumist oli tunne, et mu ihuhädadel ei paistagi enam otsa ega äärt. Kõik, mis kehas varasemalt nõrk on olnud ja arstiabi vajanud, paistis pärast koroona põdemist taas kimbutavat. Võtsin rahulikult, puhkasin ja mõtlesin, et küll läheb mööda. Arvasin ka, et ju ma ehk liiga terviseärev ja ise mõtlen omale hädasid suuremaks kui need päriselt seda väärt on. Tiksusin suht põdurana ca kuu aega. Mõni päev oli parem, teine halvem, siis oli pikemalt taas juba päris hea…

Pisut enam kui nädala eest tulin aga jõusaalist – olin just tundnud end hästi ja energilisena, ent koju jõudes hakkas mul taas väga halb ja sain aru, et enam pole siin miskit oodata ega spekuleerida – arsti on vaja näha ja kohe.

Helistasin National Health Service’i infonumbrile, sest ega ma päris kindel polnud, kuhu ma pöörduma peaksin – surema ma eeldatavasti ei hakanud, perearsti kah mul siin sel hetkel veel polnud. Pärast ca 30minutilist kõneliini muusikaliste bängerite nautimist ja oma hädade üles loetlemist, helistati mulle tagasi kohalikust Urgent Treatment Center’ist ja öeldi, et kraapigu ma end aga kohale. Oh sa vana pekk, kuidas ma sinna tegelikult üldse minna ei tahtnud. Mulle ei meeldi absoluutselt arstide juures käia, eriti mingites EMO-laadsetes kohtades. Eestiski olen katsunud neid paiku võimaluse korral vältida, rääkimata siis Suurbritanniast. Aga mis sa hädaga teed, tõmbasin puhtad rõivad selga ja läksin.

Kohalik meditsiiniasutus oli, nagu arvata, üsna vana ja väsinud. Ja pungil rahvast täis. Mõni lonkas, teine vahtis tühja pilguga ainiti enda ette, silitades samal ajal (ilmselt gängikakluse käigus) koledalt paiste löödud sõrmenukke. Minust paar toolirida tagapool istus üks naine, kes lihtsalt lakkamatult omaette pomises. Püüdsin aru saada, millest täpselt, ent ma ei suutnud tugeva aktsendi ja vaikse hääletooni tõttu tema mõttelõngale paraku pihta… ja nii ma siis seal tiksusin nagu harilik eesti unga-bunga, üritades aru saada, kes ma olen, kus ma olen ja kuhu ma minema pean, kuniks lahke hääletooniga India päritolu proua mind kabinetti juhatas.

UTC-st ma paraku midagi muud teada ei saanud, kui vaid seda, et kiiremas korras oleks vaja arsti juures analüüse anda, ent nende putkas selleks vajalikku atribuutikat pole. Minu suureks üllatuseks ei teostatud seal isegi mitte vereproove. Polevat laborit. Proua soovitas mul pöörduda kas Accident & Emergency osakonda – kus ootejärjekord võib olla ca kuus tundi – või kiiremas korras leida endale perearst, kes saaks mind uuringutele edasi suunata.

Jõudnud koju, kaalusin ma A&E’sse minemist, ent kahtlustasin, et sealt saadetaks mind umbes sama targana tagasi koju ja siis algab trall otsast pihta. Registreerisin end viimaks ka perearsti juurde. Pidanuks tegema seda juba varem, ent ma ausalt ei teadnud, et seda ilma tervisekindlustuseta teha saan. Sealt sain aga vastu kirja, et minu avaldust menetletakse kuni kaks nädalat… Nõnda kaua ma sel hetkel oodata ei saanud, see oli selge. Tõmbasin otsingumootori kuumaks ja asusin googeldama erinevaid erameditsiiniasutusi. Egas väga vahet ei mängi: tervisekindlustuseta pidanuks ma ka riikliku meditsiiniteenuse osutaja poolt pakutavate protseduuride eest maksma, seda suisa 150% teenuse maksumusest.

Leidsin viimaks Liverpoolis erapraksise, kus sain pöörduda otse eriarsti konsultatsioonile. 30minutiline arstivisiit maksis £270. Sel hetkel oli sellest rahast niivõrd suva, peaasi, et näeks vaid kedagi pädevat.

Liverpooli kesklinnas asuv meditsiiniasutus oli uhke ja maitsekas. Ooteruumis püüdis pilku kallis kohvimasin, mille juures erinevaid maitsesiirupeid rohkem kui Olerexis. Dekoorilt nägi see paik rohkem välja kui ilusalong. Lõhnaküünlad, uhked lühtrid, kullakarva trepp…

Uksest sisse astununa oli arstihärra juba ootamas ja selgitamas. Ei mingit ooteruumis passimist. Härra arst tundus igati pädev ja tubli inimene.

Mahedal häälel selgitas ta, et vajan pooleteise nädala jooksul erinevaid analüüse ja pean vereproovi andma rohkem kui ühel korral. Eks ma teadsin, et mind selline asi ees ootab.

Uusi protseduuriaegu broneerides küsis minult sealne administraator, kuidas ma edasiste toimingute eest tasuda soovin. Kas maksan kohe, hiljem või pangaülekandega. Rehmasin käega, et mis ma selle rahaga ikka mängin, maksan kohe ära. Olgu öeldud, et kui aastate eest mu kass hambaarstil käis, temalt 11 hammast välja tõmmati ja protseduuri eest toona ca 600 eurot küsiti, siis tundsin ma, et oh sa vana pele, kus see oli alles kallis värk. Oma UK eraarstimöllu eest maksin ma ei rohkem ega vähem kui £720 ehk ca 840 euroraha.

Kas mul on rahast kahju? Muidugi. Saanuks ka odavamalt? Tõenäoliselt, ent ootamise hinnaga. Kahtsen? Ei, sest ma sain pädevat abi ja laias laastus südamerahu. Ma poleks suutnud nädalaid ja nädalaid oodata ja mõelda, kas ja millal mõni arst mind kuskil vastu saab võtta. Teadmatus paistis hullemgi. Raviarve suurus niitis korraks aga jalust küll.

Tagasiteel koju veidi kassisin selle pärast. Ise töötu ja maksab ca tonniseid raviarveid. Siis aga hakkasin mõtlema, kui suur õnn ja vedamine see tegelikult on, et sain tol momendil oma mures end aidata. Mul oli võimalus minna arsti juurde. On palju inimesi, kes peavadki jääma oma murega üksi või kauaks teadmatuse limbosse lõksu, sest nad ei saa endale säärast luksust lubada – seda täiesti arusaadavatel põhjustel. Mina aga sain abi. See mõte aitas kasjakist jagu saada. Hakkasin mõtlema ka sellele, et ikka veel Tallinnas elades oleksin ma analoogse ootamatuse pärast tõenäoliselt palju rohkem endast väljas ja ärev olnud. Väljamaal talitades tunnen aga, et olen justkui teadlikult ju mugavustsoonist välja tulnud ja ootamatused ei raputa nõnda nagu muidu. Lihtsalt muutungi aja jooksul kuidagi sitkemaks ja rahulikumaks. See on vist pigem hea?

Igatahes. Esmaspäeval saan (loodetavasti) viimast korda kallisse kliinikusse minna ja loodetavasti ka püsivamat ravi. Sain nüüd ka teate, et mind on ka perearsti nimistusse vastu võetud. Peagi saab tervisekindlustusegagi asi korda. Kõik laabub.

Süda on rahulikum, tervis parem ja vaikselt tunnen, et ka huumorimeel hakkab tagasi tulema. See on peamine. Vereproovi andes ütles mulle arst, et peaksin enda eest rohkem hoolt kandma ja vitamiinide tase on ka vaja üle vaadata – ma olla kõhn (pekki mingu, ma olen treenitud mitte kõhn!) ja kahvatu. Seepeale vastasin, et ma ainult tundun talle kahvatu: ma tulen Eestist ja ma kasutan nahavärvi jumestuskreemi, mitte brittide kombel kuus korda tumedamat. Onu naeris selle peale kõvasti ja päris siis, et mis koht see Eesti selline küll on…