Ma olen alati olnud keskmisest ärevam inimene, täpselt nii kaua kui end mäletan. Keeruline analüüsida või aru saada, kust see ärevus on tulnud. Oli mul ju kõige imelisem lapsepõlv üldse: kogesin palju lähedust, armastust ning tähelepanu nii oma emalt, õelt kui vanavanematelt. Jooksin kanadega võidu, ehitasin vanaisa ehitusjääkidest jurtasid ning võisin nõrkemiseni savis plötserdada… ometi olin ma toona, juba lapsena, uskumatult ärev. Kartsin üle kõige, et keegi minu perekonnast sureb. Või seda, et äkki tulevad meie tallu murdvargad, mõrvarid, marutaudis metsloomad või Jehoova tunnistajad. 

Viimane neist hirmudest oli kõigist nimetatutest ka kõige põhjendatum, sest kord kvartalis nad ikka ja jälle oma beeži siksiga meie juures oma usku parseldamas käia katsusid. Neil puhkudel palus vanaema mul uksel etendada, et teda pole kodus. Ise ta samal ajal aga litsus oma näo vastu köögiakent ja reetis sellega igal korral, et on tegelikult kodus… mina aga taidlesin uksel ikka vapralt kui kloun. 

Hoolimata, et toona etendatud näitemängu eest mu vanaema nüüd teab-mis Oscari vääriline polnud, siis minu silmis oli ta ikka kõige targem inimene. Ja mis peamine – ealeski ei mõistnud ta mind hukka. Nii palju, kui tema teadmised ja uskumused võimaldasid, püüdis ta alati pakkuda mulle parimat nõu ja tuge. Nõnda konsulteerisin ma ka toona neis hirmu- ja ärevuse küsimustes just vanaemaga. Ta õpetas: “Jumala poole tuleb palvetada (mitte Jehoova – toim). Igal õhtul enne uinumist tuleb lugeda palvet. Siis ei tasu kurja karta.”

Nõnda ma seda palvet lugesin igal õhtul. Ei rohkem ega vähem kui kaheksa korda järjest. Iga pereliikme kohta esitasin ma siis Jumalale eraldi palve: ema, õde, vennad, kasuisa, vanaema, vanaisa, mina ise. Miks ma ühe korraga kõigi esimese ringi pärijate eest jumalat ei palunud? Ei tea mina. Seda vanaema mul teha ei õpetanud, vaid oli mu enda freestyle ja profülaktiline abinõu. Kaheksa palvet paistis tummisem kui üks, küll siis jumal kah ehk siis kuulda võtab.

Täna ei usu ma jumalasse rohkem kui härjapõlvlastesse või Peeter Paani. Kuniks vanaema aga veel elas, palvetasin ma tõesti palju. Selleks, et leevendada oma ärevust ja kinnitada endale, et olen ise teinud selleks kõik, et oma pere ja lähedasi kaitsta. 

Aastad möödusid, ent ärevus jäi. See hakkas ajapikku väljenduma aga teistmoodi hirmudes ja ka sundmõtetes. Kuidas tuleb välja matemaatika ülesande lahendamine tahvli ees? Millisel moel hiilida mööda poistekambast, kes mulle kooli koridoris koledusi hõikusid? Ega külahullust liputaja, jumala eest, minuga samas bussipeatuses maha tule? Kas ema ikka kannab helkurit? Kas õde vaatab ülekäigurada ületades ikka eeskujulikult paremale-vasakule, või jääb see ullike auto alla?

Liiga palju muremõtteid ühe väikese inimese peas. Et sellised mõtted mul mitu päevas kõhu valust krampi lõid, ma kodus ega koolis rääkida ei söandanud. Tahtsin olla tubli tüdruk, kes saab hakkama. 

Tubli. Tüdruk. Kes. Saab. Hakkama.

Esimest korda sain nii ärevuse kui sundmõtete vastu päriselt tuge 20ndate eluaastate algul. Mind on vist läbi aastate vee peal kandnud tõsiasi, et oma ärevusele tasakaaluks olen ma loomult väga julge. Usun, et julgus ongi olnud läbi elu minu päästjaks, tänu millele olen laias laastus – ärevuse ja sundmõtete kiuste – end kõigest läbi närinud. See on aga minu isiklik eripära. Mul on hea meel, et olen aastate jooksul püüdnud end nendes teemades võimalikult palju abistada. Püüan edasigi.

Kui õppisin ülikoolis noorsootöö põhitõdesid, oli ka rõõm tõdeda, et noorte vaimse tervise heaolu edendamine ja probleemide ennetamine oli meie õppekavas väga au sees. Meid õpetati selliseid probleeme märkama ja noori toetama. Olema hoolivad ja head kuulajad. Enda kooliajast mäletan ma vaid üht ainsat korda, mil klassijuhataja minult ärevuse kohta päris. See küsimus polnud aga formuleeritud päriselt mõistmaks, mis mind vaevab. Pigem kõlas see kui etteheide, et ma end kokku võtaks ja “tubli” oleks. 

Taaskord “tubli”.

Nõnda me siis kõik ühiskondlikult “tublid” olemegi. Olen teinud tööd nii koolimajas kui lehetoimetuses ja tean väga hästi, et mõlemates majades võib üle päeva õhk pingest ja stressist paks olla. Koolis leidub õnneks ikka ka neid pedagooge, kes arutavad õpilaste vaimse tervise teemadel ja püüavad nuputada, kuidas neid toetada. Kuidas on lood aga õpetajate endiga? Kui tihti neil teemadel õpetajatetoas kohvitassi taga – kolleegilt kolleegile – arutatakse? Mitte küll vist kuigi tihti.

Ajakirjanikud kirjutavad ikka ja jälle kuulsate inimeste vaimse tervise võitlustest, läbipõlemisest ja kõigest säärasega seonduvast. Numbrid on näidanud, et lugejaid need teemad kõnetavad. Inimesed vajavad teiste kogemuslugusid, sest tõenäoliselt toimub seeläbi mingi vajalik äratundmine. Kuidas hoiavad pingelist tööd tehes oma vaimu virgena aga ajakirjanikud ise? Ei mäleta kolleege neil teemadel kuigi palju arutlemas. Miks? See küsimus pole teps mitte etteheitlik, vaid täiesti siiras.

Kui keegi – ükskõik millises töökollektiivis – murrab käeluu või saab koroona, pole keegi kitsi jagama täpsemat kirjeldust, kuidas kodarluu oli kikkis kui hernes või kuis köhast piineldes mustlase püssi kombel pauguti. Mis puudutab vaimset tervist, kipume aga ikka kangelasi mängima, et pole häda midagi. Ühe kandi pealt tundub, et säärastest teemadest rääkimine on tänaseks vähem tabu kui iial varem, teisalt on ta seda aga ikka veel ja täiega. Mulle aga tundub, et neist tabudest üle saamine aitaks aga kõigil eluga paremini toime tulla. Tunda, et oleme kuulatud ja aktsepteeritud. Seda tahame ju kõik, ei?

Miks ma sellest kõigest täna üldse jahun? Täna hommikul ärkasin taas üle pika aja seletamatu ärevustundega. Mul pole muidu erilist koduigatsust ega tunnet, et tahaks tagasi Maarjamaale. Samamoodi pole mul ka ühtki teist kuigi ratsionaalset põhjust, et end täna ärevana tunda. Seletamatult ma seda aga olin. Mõtlesin ärgates esimese asjana lähedaste peale. Peas hakkasid ketrama kõiksugu veidrad stsenaariumid, mis kõik hirmus ja kole võib minu äraolekul nendega juhtuda. Täpselt sellised sarnased mõtted nagu lapsepõlves.

Äkki tulevadki vahitornitädid taas oma beeži siksiga? Kes siis minu asemel uksel “Üksinda kodus” filmi parodeerib? Või tuleb õuele hoopistükis mõni marutaudis rebane?

Panin taimeri tööle ja lubasin endale, et võin nende mõtete pärast põdeda ei rohkem ega vähem kui seitse minutit. Hakkasin siis nimme põdema. Põdesin kohe üle võlli. Kõige pärast, mida mu mõistus üldse genereerida suutis.

Kolme ja poole minuti pärast lõin veel hetke eest hirmust värisenud käed tagasi dressipluusi taskusse. See tunne läks üle, ma ei viitsinud enam muretseda. Saavad nad hakkama seal kõigega…

Lõin taimeri kinni, panin retuusid jalga ja läksin jõusaali. See jälk tunne oli möödas.

Jõudnud trennist tagasi, mõtlesin, et avan selle akna siin ja hakkan teile targutama trenniga seotud teemadel. Nii on ju “tublidele tüdrukutele” kombeks – rõhuda produktiivsusele ja jätta rääkimata see, mis ebamugav ja vastik.

Jõudsin esimese lõiguga mäelegi, kui tabasin, et ma ei pea täna enam olema “tubli tüdruk”. Kellele?

Olen, nagu olen. Vahel ärevil ja seletamatult veidrate mõtetega. Ja kui mitte igas olukorras just “tubli”, siis hakkama saan alati.

Alati!