Arvasin, et rohkem ma sellest mööduvast aastast kuskil ei jahu ja lasen sel vanal saral heaga igavikku veereda. Hommikul pätikohvi juues (igatsen oma kohvimasinat) sattusin juhtumisi lugema aga oma telefoni märkmetesse kirjutatud kraami. Lisaks vanadele intervjuuküsimustele, seosetutele riimidele ja poenimekirjadele, leidsin ka miskit, mis siia lõppevasse aastasse vägagi asjakohane. Nimelt nähtub, et umbes aasta eest olen soostunud omale 2023. aastaks miskeid eesmärke seadma.

Vahemärkus: ma luban enda üle julgelt naerda, sest alles hiljaaegu sain aru, et iPhone’i saab tegelikult märkmeid salvestada erinevatele lehtedele. Mina, nagu miski vana Võmmorski talupoeg, kasutasin märkmete tegemiseks üht pikka notes’i, mis ajapikku veninud umbes kuus kilomeetrit pikaks. Ime siis, et palju sinna visandatust mul täielikult meelest läinud.

Millal ja millistel asjaoludel ma neid eesmärke omale mobiili sisestasin, kes kurat seda teab. Kirjapilti arvesse võttes võiks vabalt arvata, et vahest äkki tugevas narkojoobes, ent nagu laulab mu endine lugupeetud õppejõud ansamblist Puuluup, siis:

“Ma ei tea narkootikume, tean limpsi vaid ja siidrit.” 

Eesmärgid ise nägid välja säärased (vabandage mu estonglishit, ma ei arvanud ilmselt, et kunagi neid kuskile postitan):

Menetleme siis järgemööda, kas midagi pihta ka läks.

• Ei lase lollidel killida oma vaibi

Kohe tahaks endaga möliseda. Kes see alustab oma listi niivõrd ambitsioonika lubadusega? Ja teiseks, eesmärgid võiksid olla kuidagi reaalselt mõõdetavad. Mis junn see aga on? See siin on umbes sama sädelev ja umbmäärane kui fraas “teeme kõhule pai” mõne suunamudija stooris, kes parasjagu rahvale miskit detox smuutipuru maitsvaks püüab näidelda.

Aga sisuliselt: kindlasti killiti aasta jooksul minu vaibi ja väga tõenäoline on, et ka kellegi teise vaib on minu sõnade läbi saanud killitud. Selle eesmärgi juures ajab mind eelkõige segadusse vist asjaolu, et ma pole päris kindel, misasi see “minu oma vaib” päriselt on. Seega ma tõesti ei oska selle eesmärgi kommenteerimiseks aad ega ood kosta. Vajab edasist juurdlust.

• Ei maksa lõivu oma isiklikust heaolust, et teistele meele järgi olla

Hakkab juba tulema… amen! You go girl! Oli paremaid ja halvemaid päevi, ent laias laastus see mõtteviis mind tänavusel aastal tõepoolest kandis. Vähemalt üritasin ma teadlikult selle eesmärgi suunas tegutseda. 

• Teen jätkuvalt trenni ja õpin juurde uusi asju. Personaaltreeneri koolitus?

Trenni ma tegin ja teen edasi. Uusi asju olen tõepoolest õppinud, näiteks olen sel aastal teadlikult püüdnud tegeleda lõuatõmmete harjutamisega. Arenguruumi veel on, ent olen peaaegu kohal. 

Lisaks sain sel aastal võitu kangiga kükkimise hirmust ja üldse olen jõusaalis pannud väga palju rõhku sooritustehnika parendamisele ja õppimisele. Samamoodi ka erinevate variatsioonide harjutamisele. Olen end arendanud ka selles vallas, kuis teisi inimesi juhendada neid harjutusi ohutult tegema.  

Personaaltreeneri koolituse olen ka läbinud, saaks eksamid vaid tehtud. Eksamit pole ma hetkel veel ette võtnud, sest töö kõrvalt polnud aega ega mitte mingit vaimujõudu.

Novembris-detsembris olen tahtnud lihtsalt olla ja mitte sellele eksamile mõelda. Süümepiinadeta. Oma vabanduseks võin julgelt öelda, et ema keelaski mul aasta lõpus eksamile mõtlemise ära. Ütles teine, et kui eksami kohe ette võtan, tähendab see, et ma ei oska absoluutselt puhata. 

Töötame sellega siis pealegi uuel aastal edasi. Tehtud peab ta aga saama, see on kindel. 

• Toitun mitmekülgselt aga ei piitsuta end

Selle “piitsutamise” all olen ma tõenäoliselt silmas pidanud, et ei põeks igal korral, mil olen lubanud endal elu nautida. Kurb tunnistada, ent 2021-2022. aastal oli toitumine minu jaoks raske teema küll. Kippusin sööma vaid nii-öelda turvatoite, mille puhul teadsin täpselt nii kaloraaži kui makrosid. Kõik muu tekitas toona minus omajagu ärevust. 

Suurema osa ajast ma ju tegelikult olingi ree peal, seega täiesti mõistmatu, miks ma end iga väikese kõrvalekalde tõttu niivõrd palju piitsutasin. Ilma igasugu põhjuseta tegin iseendale vaid väga palju liiga, seda just vaimselt. Vahel peab aga ju elama ka.

2022. aastal teatas arst, et mul on Gravesi tõvest tingitud kilpnäärme ületalitus, mistõttu minu keha vajaski funktsioneerimiseks keskmisest rohkem energiat. Seega sisuliselt olin üsna pikalt tegelenud enese teadmata oma näljutamisega, ehkki eesmärk oli tegelikult lihasmassi kasvatada. Seetõttu ei saanud ma ka tol aastal päris neid tulemusi mida lootsin. 

2023. aastal olen ma endale lappeid lubanud. See ei tähenda, et ma kõike hoomamatutes kogustes sisse oleks ahminud, ent nimetagem seda tasakaaluks. Tulemus: olen täna paremas vormis ja tervem kui  2022. aastal – siis, kui meeleheitlikult igat suutäit Nutridatasse sisestasin ja värisesin, kui ema kartulisalatit pakkus. Lihaski viimaks kasvab.

• Reisin rohkem kui iial varem

See siin on konksuga. Reisinud ma olen tõesti rohkem kui varem, ent üsna üheülbaliselt. Finnairi rakendus näitab, et 2023. aastal on mul olnud 16 lendu, mis teeb ühes jätkulendudega 8 otsa suunal Tallinn-Helsingi-Manchester või vastupidi.  

Mujale ma jõudnud pole, ent Inglismaal olen tuustinud küll korralikult, eriti just siin põhjas. Alustades Manchesterist, Liverpoolist, Blackpoolist kuni paljude väiksete veidrate kohtadeni välja, kus inimesed väga arusaamatult kõnelevad. 

Jaanuari alguses on plaan käia Šotimaal ja/ või Põhja-Iirimaal. Äkki jõuab mõnda teise riiki ka. Hispaaniasse – Alicantesse – saab Manchesterist edasi-tagasi ca 50 euro eest. See on odavam ja ajatõhusam kui Tartust Saaremaale.

• Maksan III sambasse rohkem kui muidu. Meelerahufondi kasvatan 2000 euro võrra, siis aitab ja panen edaspidi kasvama

Teoreetiliselt sai see eesmärk täidetud. Selle vahega, et kui omale kõnealuse eesmärgi püstitasin, et teadnud ma muhvigi oma Inglismaa plaanidest, töölt jeed tõmbamisest ega sellega seostud kulutustest. Viisa(d) on kallid.

Mis puudutab III sammast, siis selle eesmärgi täitmine oli lihtne, sest lihtsalt suurendasin veidi oma igakuist makset ja asi ants. Hetkel ma arusaadavatel põhjustel sambasse sissemakseid enam ei tee.

Meelerahufondi sai kasvatatud aasta jooksul pisut rohkemgi kui 2000 eurot, ent alates jaanuarist hakkan sealt kontolt iseendale nö “palka” maksma.

Isiklike säästude reaalselt kasutusse võtmine on olnud üks hirmutav kogemus, sest kui oled harjunud, et mingi summa seisab kuskil ootamatuste tarbeks, on paratamatult harjumatu, kui nii-öelda ootamatus ongi kätte jõudnud. Selle asemel, et numbrid kasvaksid, hakkavad need ju kahanema. Eks sisendan endale iga päev, et see on chill. Ja tegelikult ongi. Kui raha otsa saab, siis saab seda alati juurde teenida.  Vastutan ma ju vaid enda eest.

• Kui siiber saab, siis otsin uue töö

See lubadus jäi küll täitmata. Ära ma tulin, ent töö asemel otsisin küla pealt kokku kotte, kuhu oma raske tööga teenitud rahhi eest seotatud kaltse sisse pakkida. 

• Alustan kas mikrokraadi või kandideerin magistrisse

Küll olin mina aasta eest alles teadmistejanuline mimmuke! Seda punkti ma ei täitnud, ent pole enda peale seepärast ka pahane. Ma ausalt isegi ei tea, mis eriala tahaksin magistris õppida. Ajakirjandust? Noorsootöö korraldust? Midagi muud? Huvitav, kas ma aasta tagasi arvasin end seda teadvat?

Õppimine lihtsalt õppimise ja “paberi” pärast pole olnud kunagi minu rida. Hetkel pole ma järgnevateks akadeemilisteks läbielamisteks praktilist vajadust tundnud. Tekstitoimetamise mikrokraadi olen ma tõsiselt kaalunud, sest paistis see mulle Õhtulehes töötades mõistlik. Võinuks selle tarbeks ehk ajakirjandustipendiumile kandideerida, ent pelgalt mõtteks see mu kõledas peanupus jäigi. Ega haridus olegi ohtlik asi ja sellega tasub ettevaatlik olla. Kes teab, äkki hakkab külge veel.

• Ostan vähem kräppi ja tarbin teadlikumalt

Olgu, see punkt pani mind korralikult kukalt kratsima. Komme osta omale liialt palju riideid on olnud minu haiglane viis stressiga toime tulemiseks juba väga pikalt. Uhke ma selle üle kunagi olnud pole.

Kevadel Inglismaal olles šoppasin end esimese paari kuu jooksul aga nii sõgedaks, et vannun, et ülejäänud aastaks sai mul igasugusest kaltsumajandusest ja ülemäärasest ninnist-nännist täielikult siiber. 

Eestisse tagasi tulles polnud samamoodi mingitki isu pahna juurde osta, sest võrreldes Inglismaaga on riiete, kosmeetika ja kodukaupade hinnad kodumaal ikka kosmoloogiliselt kõrged. Rahast kahju, keskkonnast kahju ja endast kah, kurat, kahju. Kes on käskinud mul selline harakas olla?

Mis puudutab teadlikumat tarbimist, siis tõesti püüan parem olla. Reaalsus tabas mind tegelikult üsna karmilt just novembris, mil oma asju pakkisin. Väga suure osa oma riietest ja jalanõudest andsin lihtsalt ära kas oma õetütrele või sõbrannadele.

Jaburus on kokku osta kraami, mida ise enam kanda ja kulutada ei jõua. Katsun selle teemaga rohkem tegeleda ning endale ka mingi kapselgarderoobilaadse lahenduse välja nuputada. Kel selles osas ideid või nõuandeid, andke julgelt märku! Millal sellega siis ikka alustada kui mitte praegu. Stabiilset palka iga kuu viiendal ju kontole enam ei tiksu ja mida ma ikka seal poodides hängin.

Üle pika aja ma miskit šoppamisvajadust tegelikult väga enam ei tunnegi. Ma pole enam stressis. Asi lihtne.

Mida üldiselt aga neist eesmärkidest siis järeldame? Miskit sai nagu tehtud, ent arenguruumi on alati. Huvitav oli lugeda, milliseid eesmärke ma aasta eest enda jaoks oluliseks pidasin. Veel põnevam oli analüüsida, mis neist pooleldi koba peale ka tehtud sai. Eks see tõde ole, et oma soove, unistusi ja plaane vahel endale tõesti sõnastada tasub.

Kuis teil selles osas lood? Kas saite oma 2023. aasta eesmärgid täidetud? Mida head uueks aastaks plaanite?