Ma pole siia ammu silpigi kirjutanud. Viimati sattusin siia, kui kõik oli veel teisiti. Tõttöelda olen juba mõnda aega tahtnud siia midagi kirja panna, aga pole seda seni teinud. Lapseootel olles hoidsin end avaliku kirjutamise eest tagasi – tundus kuidagi veider hakata siin pidevalt emaks olemise sise- ja välisuudiseid vahendama. Ja vahetult pärast Quentini sündi… noh, mul on olnud umbes 150 muud asja, millega neid nappe vabu hetki täita. 

Aga nüüd tahaksin korra peatuda emaks saamise teemal. Esiteks, et hiljem mäletada. Ja võib-olla keegi teinegi saab siit midagi – äratundmist, parimal juhul ehk mingit tugegi.

Mulle päriselt meeldib olla Quentini ema. Tõsiselt. See on vist see kohustuslik lause, mida iga värske ema peab söögi alla ja peale korrutama, kui julgeb tunnistada, et vahel on raske. Aga tõsi ta on. Mõlemad aspektid. Raske pole mitte laps, vaid kogu see elumuutus, mis temaga on kaasnenud. 

Kui sünnitusele polnud mul mitte mingeid eelnevaid ootusi ja lootusi, peale selle, et me mõlemad ellu jääksime, siis sellele, milline võiks elu välja näha pärast sünnitust, olid mul mingid ootused küll. Teate, sotsiaalmeediast jääb mulje, et kohe pärast sünnitust algab mingi idülliline kooskasvamine harmoonilises beebimullis. Minul see päris nii ei läinud.

Mis harmooniast me siin soiguda saamegi, kui ämmaemand on äsja suurte tangidega su seest ühe lapse välja tõmmanud ja selle tegevusega su kehast ühe normi sea songermaa teinud. Ja lisaks veel sepsis, verekaotus ja muu jura. Ka pisike Q sai antibiootikume ja pidi nädal aega UV-lambi all olema – sain teda sülle võtta ainult toitmiseks ja mähkmevahetuseks. Me olime haiglas seitse päeva. Mina magasin selle aja jooksul kokku viis tundi. Ma toonitan: viis tundi. Nädala jooksul.

Palat oli ööpäevaringselt nagu läbikäiguhoov. Küll võeti verd, mõõdeti vererõhku, kraaditi, pühiti põrandat – kogu aeg keegi käis ja midagi tahtis. Ühel ööl, kui lõpuks tukkuma jäin ja pediaater palatisse astus, võpatasin nii, et hakkasin ehmatusest temaga eesti keeles rääkima. Doktor vaatas mind nagu kits kinokuulutust. Olin ise sama segaduses ja hakkasin lihtsalt nutma. Ta läks siis ämmaemandate tuppa ja ütles, et võtku nad Q korraks enda juurde – see sego palatist number kaks peab saama magada.

Ma olin tol ajal nii mures. Esiteks Q pärast – teda torgiti pidevalt, käsi oli kanüüle täis. Nii väga tahtsin teda lihtsalt sülle võtta ja nunnutada, aga ta pidi seal lambivalguses küpsema nagu miski kartul. Teiseks… ma igatsesin enda ema. Olin ise just saanud emaks ja samas tundsin end nii väiksena, et tahtnuks lihtsalt pai.

Ja siis need inimesed, kes olid selgelt elevil ja tahtsid iga hinna eest haiglasse külla tulla, kuigi me olime selgelt öelnud, et praegu pole hea aeg. Ma saan aru, et inimesed tahtsid last näha. Ma ise ei saanud aga voodistki püsti ning aksessuaarina kandsid endaga kaasas kateedrit. Seega jah. Sel hetkel oli teiste inimeste elevuse rahuldamine täiesti tarbetu pinge. Ma olin väsinud, ülekoormatud ja kuna mu piima ei tulnud nii palju, kui Q kollasuse vastu vaja olnud oleks, sekkus kogu sellesse mängu ka kõrvaltegelane nimega mom guilt. Üsna konarlik algus, peaksin mainima. Väga kaugel nendest Instagrami reelidest, mida algoritm mulle aina ette viskas.

Aga meie Q pole mingi papist poiss ja kosus ruttu. Mina ka – üllatavalt. Täpselt nädal pärast sünnitust saime koju. Kui nüüd haiglale tagasi mõtlen, siis käivad õudusvärinad üle selja, aga kõik pärast seda tundus juba veidi kergem. Kodu andis värve juurde. Kuigi unetus… sellest ei hakka parem üldse rääkima. Istusin öösiti Q’ga üleval ja olin täiesti veendunud, et ei maga enam kunagi. Ta nõustus magama ainult süles. Kui keegi lohutas, et “see läheb üle”, siis mul oli tunne, et see on mingi vale, mida kõik lihtsalt üksteisele räägivad.

Aga näe, läkski paremaks. Nüüd on see väike tegelane peaaegu viiekuune ja ma tunnen, et hakkan jälle tasapisi iseendaks saama. Eriti tänu sellele, et olen ise juba jõudnud harjuda ja sitkemaks muutunud, seega tuleb raskematel hetkedel paremini toime. Ja no eelkõige tuleb tänada taevast selle eest, et viimasel ajal olen enam-vähem normaalselt magada saanud. Sest raske on valada tassist, mis on tühi. Tõde on ka see, et minu definitsioon “heale ööunele” on viimastel kuudel drastiliselt muutunud. Aga laias laastus on hetkel hästi.

Kui tagasi mõtlen esimestele nädalatele emarollis, siis kõige rohkem kahju on sellest, kui halvasti ma end nendel rasketel hetkedel sisemiselt kohtlesin. Nüüd vaatan tagasi ja mõtlen, et olin – ja olen – kuradima vapper. Võõras riigis, teises keeles, ilma oma pere läheduseta last saada? No see vist ongi raske. Rääkimata siis uue rolliga kohanemisest. Mingil põhjusel raputasin endale aga kõvasti tuhka pähe seetõttu, et neid algusaegu paremini nautida ei osanud. Kartsin, et äkki see tänamatus teeb minust ühe sandi ema. Tegelikult olin aga asjatult enesekriitiline. Ma ju tean, et andsin endast niigi kõik ja veelgi enam.

Ja annan seda siiani. Ning ka tulevikus.

Täna on meil kodus üks priske, rõõmsameelne ja terane väike kutt, kes magab ja sööb nagu vanamees. Ja mis peamine – ta naerab minu naljade peale. Seega normaalne inimene.

Päevad lendavad linnutiivul. Richard annab mulle piisavalt aega ja ruumi, et saan kolm korda nädalas isegi jõusaali ning mõnikord mujalegi kui lähimasse Coopi. Vaimne tervis tänab selle eest.

Aga ikka tuleb ette päevi, kus miskipärast tunnen end justkui laia maailma jaoks väärtusetuna. Nagu peaks selle kõige kõrvalt veel magistrisse astuma, startupi käivitama või vähemalt ühe TED Talk’i andma. Noh, nagu edukad naised ju teevad.

Mõistus ütleb ja teab kindlalt, et aeg analoogsete asjade jaoks tuleb hiljem. Süda aga väriseb vahel, et äkki kaon ära. Et äkki jäängi emarolli liiga kinni. Ma ei taha olla see inimene, kes räägib vaid unetsüklitest ja kakavärvidest. Umbes nagu need ajateenijad, kes vahetult kasarmust tulles ei käi enam pesemas, vaid “teevad hügieeni” ja räägivad vaid pibi all magamisest.

Selline oma mulli kapseldumine on miski, mida olen alati kartnud. Aga tõsi on see, et praeguses eluperioodis on keeruline leida aega teisteks asjadeks, mis nõuavad korraga minu päevast rohkem kui poolteist tundi. Eriti kui tugivõrgustik on kuskil kaugel. See kõik on tegelikult okei. Taaskord üks täiesti tarbetu enesepiitsutamine. Ja uskumatult kõrged standardid, mida pole mulle seadnud ei keegi teine kui vaid mina ise. Aga selline ma lihtsalt olen.

No ma siiski ikka üritan end virgena hoida. Maailmaga kontaktis – või nii. Ja kui vahepeal viskab võnkesse, siis – pardon noh, olge minuga kannatlikud. 

Ja lihtsalt suvaline tähelepanek. Kes, kurat, tuli mõttele, et sünnitusmajas pakkuda äsja sünnitanud naistele lõunasöögiks baked beanse. IYKYK