Long time no see. Mis mul muud ka enda kaitseks öelda on, kui vaid tüüpilise raseda naise juttu sellest, kuidas esimene trimester oli raske ja kurnav. Viimased ca kuus nädalat olengi end tundnud ebaapetiitsena kui katkise tallaga kaloss. Iiveldus, spotaannsed oksendamissessioonid (sõnaotseses mõttes vahel ketin täiesti lambist ja tühja koha pealt), migreenihood ja muu säärane. Aga ma ei virise – õilsa eesmärgi nimel võib vahest ketti ka panna ja meie lugupeetud Titeke on siia ilma väga-väga oodatud. Juba tunnen end ka enam-vähem inimese moodi, teen normaalselt trennigi ja puha.

Ma tean, et pigem tahame ikka jagada rahvale endast vaid seda ilusat ja helget. Ma ei hakka salgamagi, et esimene trimester, ja eriti selle algus, oli minu jaoks üsnagi ärev aeg. Ja seda kõike sugugi mitte hommikuse iivelduse ja muude ihuhädade tõttu. Tahan oma kogemust jagada, sest loodan, et äkki võib see kellelegi kasulik olla. Võtke seda näiteks kui õpetlikku lugu selle kohta, miks pole liiga vara mõtet oma rasedusega ultraheliuuringule ronida.

Trigger warning: kui rasedusega seotud teemad sind tilti ajavad, siis pole mõtet edasi lugeda.

Pool aastat tagasi oli mul raseduse katkemine, mida elasin üsna raskelt läbi. Minu peas vasardasid ühelt arstilt kuuldud sõnad, et minu kilpnäärmehaigusega võibki edukas rasestumine keeruline olla. Seega kui rasedustest aprillis taas positiivset näitas, panin otsemaid mingi Googlest leitud erategija juurde tasulise ultraheliaja, sest parem karta kui kahetseda.

Seda mitmel põhjusel:

1) Tahtsin teada raseduse suurust, sest mul on sassis hormoonide tõttu pikk ja ebaregulaarne tsükkel, mistõttu kõiksugu raseduskalkulaatorid on ebausaldusväärsed. Nende järgi arvutatuna pidanuks olema seitsmes rasedusnädal, ent ma ei saanud sellest lähtuda. (Etteruttavalt öeldes: seda õigusega)

2) Võtsin end küll riiklikult arvele, ent enne 12 nädalat nad UH ei tee ja ämmaemanda juurde saamine võtab samamoodi aega

3) Tahtsin saada meelerahu, sest kui juba katkemise üle elanud oled, siis selliseid asju naljalt juhuse hooleks ei jäta

Möödunule tagasi mõeldes ma tegelikult enam ei teagi, kas see eraultrahelisse minek oli väärt mõte või ei. Sisuliselt oli tegu kellegi elutoaga, kus nii muuhulgas oli ka üks ultrahelimasin. 😀 Uuringu teostajaks naine, kes olla töötanud NHSis, ent nüüd on pensionil. Raske raha eest skännib tädi nüüd oma elutoas rasedaid, kes oma korrapärast UH aega ära oodata ei malda. Ehk siis minusuguseid.

Proua skänniski mind nii sees- kui välispidiselt ja teatas üsna resoluutselt, et rasedust ta minu emakast ei tuvasta, seevastu on mul aga vaagnas suur vedelikukogum, mis viitavat emakavälisele rasedusele. Ütles, et nüüd on vaja ruttu haiglasse minna ja teostada põhjalikke uuringuid, sest see võib olla eluohtlik. Seejärel läks ta teise ruumi, kust kuulsingi teda haiglasse helistamas ja palumas, et mind seal ruttu-ruttu vastu võetaks.

Mis te arvate, kui väga ma sel momendil kartsin? Oled võõras riigis, just saanud oma meelest teada rasedusest – julenud selle üle rõõmustadagi – ja siis ühtäkki mingi naine teatab sulle, et sul võib munajuha kohe piirajasse lennata ja halvimal juhul võib veel hukka kah saada. Ei no taga targemaks.

Richard võttis töölt vaba päeva ja viis mind haiglasse. Sinna jõudmise ajaks olin mina omale muidugi jõudnud juba migreenihoo nutta. Teostati kõiksugu läbivaatuseid ja protseduure ning sealne suhtumine oli küll väga hooliv ja rahulik. Iga viimse kui protseduuri ajal oli Richard minuga palatis kaasas ja minu kõrval, pidevalt küsis arstidelt mingeid asju, mille peale ma ise poleks tullagi osanud. Olgem ausad, mulle meeldib mõelda endast kui üsna iseseisvast naisest, siis sel momendil oli mul pill ikka suht väljas ja tema kohalolust oli väga suur tugi.

Midagi kuigi eriskummalist haiglas ei avastatud. Veretestiga tuvastati rasedus, ent pidin 48 tunni pärast tagasi minema uut vereproovi andma, saamaks teada, kas rasedushormooni hulk on veres vähenemas (katkemine), tõusmas (normaalne rasedus) või samal tasemel (võimalik emakaväline).

Haiglas mind surmaga ei ähvardatud kordagi, pigem avaldati lootust, et ehk on rasedus lihtsalt veel niivõrd väike, et ultrahelis seepärast seda ei tuvastanud. Edasi polnud muud kui vaid ootamise mäng.

Ülejärgmisel päeval läksin tagasi juba uut vereproovi andma. Juba selleks ajaks olin ootamisest roheline. Küsisin vereproovi teostanud õelt, et millal mind tulemustest teavitatakse. “Mul lõpeb vahetus kell kaheksa, ma isiklikult hoolitsen selle eest, et enne minu tööpäeva lõppu saaksid selle telefonikõne,” lubas ta suure suuga.

Olgu öeldud, et ma ei saanud seda kõnet järgmised KOLM PÄEVA. Ma helistasin iga päev ka ise haiglasse, kust mulle igal korral öeldi, et jaa-jaa, küll mulle helistatakse aga tutkit. Kolmandaks päevaks olin mina juba jõudnud kõige ärevamaid mõtteid ja kui mul varem kõht ei valutanud, siis ma vannun, et sel ajal hakkasid mul ka krambid, mistõttu olin ma kindel, et nüüd ongi peagi ka vikatimees ukse taga ja järgmine tripp kodumaale tuleb juba urnivärvi outfitis.

Kolmanda päeva õhtuks olin mina igatahes minetanud juba igasugu püüde olla “britilikult viisakas” ja helistasin haiglasse tagasi juba nagu keskmine ida-eurooplane ja nõudsin vastuseid. Seepeale lubati, et poole tunni pärast helistatakse mulle tagasi. Helistatigi. Tegu oli hindust doktorihärraga, kes ilmselgelt polnud minu teemaga kursiski ja palus mul VEEL KORD selgitada, miks ma temaga üldse rääkida tahan. Kähvasin siis, et ma tahan teada endale ammu lubatud vereproovi tulemusi.

Tema: ma ei näe oma süsteemis mingeid tulemusi.

Mina: ma käisin kahel korral haiglas verd andmas, mingid tulemused peavad ju ometi olema.

Tema: olgu, ma teen leheküljele restardi (lol). Aa, on jah tulemused.

Mina: …

Vereproovi tulemused olid õnneks need, mida sisimas lootsin. Hormooni tase oli tublilt tõusnud, mis viitas emakasisesele rasedusele. Jess.

Järgneval nädalal sain ka uue ultraheliaja päris haiglasse (mitte mingi isehakand ultraheliguru juures), kus viimaks minu rasedust ka nähti – see oli selleks ajaks viis nädalat, et ehk esimest korda ultrahelisse minnes oligi mul seitsme asemel rasedusnädalaid hoopistükis neli. Loogiline, et seda polnudki võimalik veel näha. A no kust ma seda toona teadma oleks pidanud? Kuuendal nädalal oli taaskordne erakorraline ultraheli, kus nähti juba ka loote südametööd. Seepeale suunati mind edasi juba korrapärastele ämmaemanda vastuvõttudele.

Ka nüüdne, esimese trimestri lõpus teostatud ultraheliuuring, läks nii nagu oodatud. Ometi ei oska ma sõnadega edasi anda seda ärevustunnet, mida enne viimast ultraheli taas tundsin. Kui kord oled juba ehmatavaid uudiseid kuulnud, siis tekib hirm, et taaskord võib midagi valesti olla. Selles hirmus olin käsikäes iiveldusega juba mõnda aega end marineerinud. Viimane ultraheliuuring rahustas mind aga maha ja eks ma sisimas tean, et kõik läheb ju hästi. Küll aga mõtlen vahel, et kas selle raseduse algus oleks olnud mulle vähem traumeerivam, kui ma POLEKS selle isehakanud UH-naise vastuvõtule läinud?

Vahet täna ju enam tegelikult väga polegi. Teadmatus on lihtsalt üks HIRMUS asi ja selle sees vindumine on ikka räme küll.

Mida võiks minu loost aga õppida?

1. Kui tsükkel pikk ja ebaregulaarne, siis pole raseduskalkulaatoritest mitte essugi kasu
2. Liiga vara teostatud ultraheli võib anda meelerahu asemel sootuks vastupidise tulemuse
3. Ära kunagi usalda britte, kes lubavad sulle tagasi helistada
4. Kaalu hoolikalt, kas on pointi kellegi elutoas lasta omale UH uuringuid teha