Ma tõesti ei saa aru, kuhu, kurat, sel märtsil tänavu kiiret oli. Et sünnipäeva- ja pulmakuu tänavu nii kiirelt ümber sai, on ühtaegu nii mõru kui magus. Mõru vaid seetõttu, et pisut tühja tunnet tekitab, kui oled üht kuud niiiii kaua oodanud ja see siis – kui unenägu – kibekiirelt mööda paarutab. Ilmselt teate küll seda tunnet.

Samas oli möödunud kuul justkui kogu aeg tuli (või pigem tolm) takus ja seda ma taga ei hala. Kuna võõrustasime minu sünnipäeva ja pulmade paiku enda kodus mitmel korral külalisi, siis võtsime eesmärgiks enne külaliste tulekut elutoa remondiga ühele poole saada.

See meil ka õnnestus – põranda saime maha täpselt kaks päeva enne eestlaste saabumist ja mööblit monteerisime kokku nende tulekule eelneval õhtul, seega jõudsime valmis üsna napilt. Tulemusega jäime ka ise täitsa rahule, ent pulmadeks olime R’ga mõlemad sellest remondimöllust üsna võhmal.

Kes mind muidugi vähegi teab ja tunneb, siis see ka ei imesta, et ma pole eriline remondimutt. Minu jaoks on remonditööd lihtsalt kuradima nürid ja tüütud. No ei meeldi mulle teha asju, millest ma kuigi palju midagi ei tea. Kelle ikka meeldiks? A mis te arvate, kas see takistas mind lakkamatult targutamast?

Taaskordne retooriline küsimus. Muidugi mitte.

Kohati ei jõudnud ma ka ära imestada oma vankumatut enesekindlust uskumast end oskavat teha midagi, mida ma kunagi varem teinud polnud (ehk põhimõtteliselt kõik remonditööd, mille peale tulla oskate). Ise tegelikult sisimas muidugi aru saades, et iga minu käeliigutus saab olema üks eepiline untsumine. Seda kõike ilma ühtegi tutoriali vaatamata ja usaldamas vaid oma mingit hägust aastatetagust mälestust, et raudselt nägin kedagi just niimoodi tegemas. 😀

Kõige haigem oli selliste olukordade juures, et R isegi ei takistanud mind. Ta lihtsalt vaatas mind vaikides – pilgus helkimas kübeke segadust. Või oli see hukkamõist? Kui ta aga nõnda vaikseks jäi, sain aru, et aeg on oma kahtlane teguviis lõpetada ja kuulda, mis targematel öelda on. Eks ma saan ju ise ka väga hästi aru, et ma olen üks frukt, kes pendeldab alatasa ebakindluse ja liigenesekindluse piirimail. Seega lasin end tal siiski õpetada.

Remonditud ja sisustatud me selle toa aga saime ja seda veel üpris rahumeelselt. Ehk pulmadeks olime koos nii reisinud kui remonti teinud ja seda suuremate draamadeta, seega tohtis asjale ametliku käigu anda küll.

Iseäranis suur rõõm oli meile mõlemale külla saabunud sõpradest, kes nii minu sünnipäeval kui pulmapäeval meiega olid. Nad täitsid terve maja nalja, naeru, lillede ja kohvilõhnaga ja olid meie jaoks neil päevil igakülgselt olemas. Nii hea on tunda ja kogeda, et mul on elus inimesed, kes ei pea paljuks olude sunnil isegi kuskil Zürichi lennujaamas magada, et tähtsal päeval minuga olla. Sealjuures olid nad ise kõige osas nii armsad ja mõistvad.

Mõni ime siis, et mul end ümbritsevate inimeste suhtes latt nii kõrgel on. Kurat, tavaliselt leidub igas sõprusskonnas ka neid, kes ei suuda virisemata end isegi Tallinnast Tartugi ajada, rääkimata siis kuskile lendamisest. Aga minul on need naised… Olen uhke ja eestkätt tänulik.

Nüüd, mil suurem remondi- ja pidustuste möll läbi on, on muidugi kergendus, et nüüd saab rahulikumalt hingata. Vastvalminud elutuba nautida. Nädalavahetustel rohkem chillida, ringi trippida ja teha, mida tahame…

Kõik ongi ju väga hästi, ent päris oma inimestest tunnen ma tegelikult väga palju puudust. Tunnen puudust pikkadest jalutuskäikudest ja lobisemisest, laupäevastest brunchidest või lihtsalt sünkroonskrollimisest.

Sellest, kuidas oluliste inimeste nägemine nõudis halvemal juhul vaid paaritunnist bussi- või rongisõitu, mitte kalleid lennupileteid ja suurt ajakulu. Aga teisalt on ju vaid hea, kui on, keda ja mida igatseda. Õpetab võtma suhteid ja inimesi mitte nii iseenesest mõistetavalt.

Samamoodi on äge, et alati on, mida oodata. Sel suvel, kui viisa saab ühele poole, sõidame mõlemad koos R’iga Eestisse. Ta on tegelikult suisa kolmel korral juba Eestis käinud, isegi Tartus, ent minu kurikuulsasse kodulinna Põlvasse pole ta oma briti jalga veel tõstnud.

Ma ei jõua ära oodata, et talle näidata kodulinna suurimaid vaatamisväärsuseid: Pargi Baari ja nutiteed.

Kujutan end juba ette talle selgitamas stiilis: “Näe, Richard, selle künka taga nägi Heloona ufot kui pärast pulmi end mällarisse jõi. Ütles, et tuled olid olnud võimsamad kui Pässa-Rixi tuunitud bemul”.

Elu on seiklus, ***** küll.