Kui ma midagi Eesti juures praegu väga igatsen, siis see on meie e-riik ja sellega kaasnev võimalus oma paberimajandust võrdlemisi kerge vaevaga hallata. Kõlab väga iseenesestmõistetavana, a no tegelikult ikka pole seda teps mitte. Näiteks sooviks ma väga oma hiljutist kaunist elusündmust ka Eesti rahvastikuregistrisse kanda, ent selleks pealtnäha süütuks toiminguks pean ma:

1. Ootama, et abielutunnistuse koopia POSTIGA pärale jõuaks
2. Saatma selle taas POSTIGA apostillimiseks
3. Ootama, et dokument apostillitud saaks ja taas postituviga mingil hetkel minuni tagasi jõuaks
4. Saatma selle sada korda solgutatud dokumendikese viimaks Eesti saatkonda, kust nad eeldatavasti siis omakorda mulle selle ühel hetkel tagasi saadavad. Kui see vahepeal tuulega kuskile Iirimaale ei lenda.

Ehk eelkõige treenib siinmail paberiasjade korda ajamine kannatlikku meelt, sest kõik on äääärmiselt aaaaaaeglane. Eestiga võrreldes selles osas ikka kiviaeg. Aga mis seal ikka, kuna kannatlikkusega mul on läbi aegade suht hapud lood olnud, seega seda trenni on mulle väga vaja.

Kiiremas korral tuleb taotlema hakata ka uut viisat. Kui sellegagi saaks aprilli jooksul mäele, siis tegelikult ei tohiks midagi väga hullu olla. Olen üsna optimistlik, et kui esimesel korral sellega sujuvalt hakkama saime, siis vast nüüdki. Kui viisaks vajalikele nõuetele vastata (mida ma ka teen), siis konti murdvat midagi polegi. Lihtsalt taaskord on meeletu dokumentide ja toimingute hulk, mida tarvis siinmail eksisteerimiseks ette näidata ja teostada.

Nende seas näiteks:

1. Passi koopia ja dokumendifotod
2. Richardi tööandja kinnitus, et ta töötab ja teenib palka, mis vastab viisareeglites sätestatud miinimumnõuetele (sel kevadel viisa taotlemiseks nõutav min aastapalk £29 000, peagi tõuseb taas)
3. Pangakonto kuue kuu väljavõtted
4. Minu CEFR keeleeksami sertifikaat
5. Tõestus, et elan aadressil, kus väidan end elavat (lol põhimõtteliselt Richard kui majaomanik peab koostama dokumendi, kus ütleb, et jaa, Helen tegelikult ka elab siin).
6. Pikad selgituskirjad minult ja Richardilt, kus kirjeldame oma parima veenmisoskusega, kuidas me ausalt ka tunneme üksteist. Selle tõestuseks vaja näidata ka ühiseid selfisid ja kurat teab mida veel.
7. Täita pikk viisaavaldus internetis
8. Minna kuskile hämarasse putkasse, kus võetakse sõrmejäljed, allkiri ja kästakse ainiti jõllitada miskit 2007. aastast pärinevat veebikaamerat. Samal ajal tuleb tõsise ilme ning selge häälega öelda oma nimi.
9. Palvetada kõikse kõrgema poole, et kõik eelnev oli piisav ja midagi ei jäänud kahe silma vahele.

Kui viisa ja tervisekindlustuse eest makstud, siis menetletakse taotlust ca 8 nädalat. Kui 500-1000 eurot priority või super priority teenuse eest peale maksta, võib otsuse saada ka varem. Mitte, et viisa ise miski odav lõbu oleks. Krt, mu pass on peagi kallim kui minu kaks eelmist Passatit kokku. Aga ma ei virise, need olnud mu (me) endi valikud.

Seega nagu arvata võite, siis aprill saab kulgema UK viisa tähe all. Kui see saab tehtud, on järgnevaks 2,5 aastaks rahu majas. See tähendab ühtlasi, et saan viimaks arstide juures käima hakata. Palun soovida mulle edu, jõudu ja jaksu. Aitäh!