Umbes 13aastaselt olin miski pubekaea pättuse pärast terve suve koduarestis. Sellega kaasnes ka kõige hullem – interneti, eelkõige rate.ee, keeld. Proua ema oli toona ikka karmi käega naine, määranud siis tingimisigi… Nii palju suutis ta halastada, et lubas mul YouTube’ist HIMi muusikavideoid vaadata ja Google’st bändi kohta juurde lugeda. Eks ta teadis, et ilma selleta oleks ma olnud kuival nagu kala ilma veeta ja HIMist võõrutamisega seotud ärajäämanähtudega tegelemiseks tal mingit vaimuressurssi polnuks.

Kunas elasime kuskil Põlvamaa võpsikus, siis arusaadavalt oli mul meeletult igav. Nõnda panin kogu oma vaimujõu tol suvel oma YouTube’i konto tuunimisse, et välismaisetele HIMi fännidele muljet avaldada. Näiteks piraatisin internetist meeletus koguses pilte ja muusikat (R.I.P family PC). Kraamist, millele mul mõistagi mingeid õiguseid polnud, tuunisin Movie Makeriga kokku kümneid ja kümneid fännivideoid, mida YT’s siis uhkelt eksponeerisin ja rahvalt aina komplimente vastu võtsin. Justnimelt need põlve otsas kokku klopsitud fännivideod tõid mu postkasti kirju paljudelt välismaisetelt HIMi fännidelt, kellest suurem osa oli mingil põhjusel just Inglismaalt. Kui koduarest läbi sai, jäin nendega toonases MSNis edasi suhtlema.

N-ö uutest sõpradest jäin pikemalt suhtlema ühe noormehega, kel oli kadestamistväärselt suur HIMi kollektsioon. Muidugi avaldas see mulle muljet ja pani õhku ahmima, sest eBay ja Amazoni asemel tellisime meie toona oma träni heal juhul Anttila kataloogist. Jutt ei klappinud aga mitte vaid lemmikbändi teemadel. Richardist sai minu igaõhtune kaaslane kuni keskkooli lõpuklassini välja. Rääkisime MSNis täiesti suvalistel teemadel. Vahel lahendas ta minu eest ka matemaatika koduseid ülesandeid ja üritas mindki neid oma spetsiifilise inglise keelega neid lahendama õpetada. Mina teesklesin muudkui agaralt, et sain teemale pihta, kuid tegelikkuses ei mõistnud ma tema lausest ainsamat silpigi.

Läbi aastate pakkus tema olemasolu mulle aga väga suurt turvatunnet. Ma teadsin, et mis ka ei oleks ega juhtuks, MSNi logides vilgub vastu tema nimi ja niimoodi igal õhtul. Ma olin nii harjunud oma teismelise elu ja probleeme temaga jagama. Ja mitte iialgi ei mõistnud ta mind hukka.

Lisaks oli ta ka üks väheseid HIMi kaasfänne, keda ma päriselt respekteerisin, hahaa. Ma olin nimelt “konkurentide” vastu väga obnoxious ja pidasin neid wannabe’deks, kui nad ei teadnud HIMi ja Ville Valo kohta mingeid täiesti väheolulisi ja spetsiifilisi detaile, mida mina, väike ülbik, oma ajuga elementaarseteks pidasin. Richard jagas aga matsu.

Loomulikult rääkisime ja unistasime, kuidas ühel päeval kokku saame. Alaealistena polnud see aga nii kerge. Kui ma oleks läinud oma ema juurde jutuga, et “jou emps, lase mul Inglismaale mingi netisõbraga kokku saama minna”, oleks ma saanud järgmise koduaresti ühes netikeeluga.

Pikalt oli mul plaan pärast keskkooli lõppu Inglismaale kolida ja siin ajakirjandust õppida. Mõtlesin, et siis saame viimaks ka kohtuda ja päriselt hängida. Valusad olid aga minu pettumuspisarad, kui ühel hetkel päriselt aru sain, et kõrvalküla kohvikus nädalavahetustel töötamine minu õpinguid välismaal ei finantseeri. Matsin selle plaani maha ja valetasin endale, et tegelikult mind ei kotigi. Kandideerisin Eestis ülikooli ja läksin eluga edasi.

Ühel hetkel kasvasimegi Richardiga üksteisest välja. Leidsime endi kõrvale päriselulised kaaslased ja vestlus jäi soiku. Nii palju suutsime läbi aastate ikka kontakti hoida, et sünnipäevadel ja jõuludel vestlesime natuke pikemalt ja vahetasime viisakusi. Mingi osa minus oli aga alati kindel, et ühel päeval me üksteist veel näeme. Mingisse surramurrandusse ma ei usu, aga eks manifesteerimine ju seisnegi laias plaanis just eesmärgistamises.

Kui Tartust ära kolisin ja oma pisikeses Tallinna üürikorteris kössitasin, võtsin eesmärgiks oma Inglismaa unistuse ikkagi täita. See läks aga natuke hoogsamalt kui planeeritud. Selgus, et minu teismeea crush oli päriselus veelgi parem ja lahedam inimene kui minu toonastes unistustes ja ettekujutustes. Selgeks sai seegi, et üksteiseta me enam ei saanud ega tahtnudki.

Kui tavaliselt on paaridel aga võimalik pikki aastaid deitida, kurameerida ja tähtsate otsuste kallal mökutada, siis meil sellist luksust ega lõbu nüüd enam polnud. Või äkki olime seda teismelistena juba liigagi kaua teinud? Mine sa tea. Kuna Inglismaa ei kuulu aga enam Euroopa Liitu, oli meie suhtel kogu aeg justkui aegumistähtaeg. Viisavabalt sain mina riigis viibida vaid pool aastat. Richardile kaugtöötamise võimalust ei võimaldatud.

Kui möödunud suvel Eestisse tagasi lendasin, siis olin ma täiesti katki ja seda mitmes mõttes. Olin Tallinnas õnnetu ja tundsin, justkui isiklik õnn on minu jaoks keelatud. Uskusin, et ajaga see valu lahtub, ometi läks vaid hullemaks.

Terve suve mõtlesin, mida peaks eluga pihta hakkama. Kaugsuhtes olema? Eluga edasi liikuma? Aknast alla hüppama? Eks sarnaste mõtete küüsis oli teisel pool merd temagi. Olime kõiksugu eri variante arutanud ja kaalunud, ent kõik variandid koos olemiseks nõudsid üsna suuri ohverdusi. Inglismaale kolimine on tehtud uskumatult ebamugavaks ja röögatult kalliks. Laias laastus oli mul valida, kas hakata Tallinnas taotlema taaskordset kodulaenu, mis tundus finantsiliselt tark, või teha seda, mida hinges teha tahtsin. See oli üsna keeruline dilemma.

Mullu augustis sõitsin taas korraks Inglismaale. See oli minu viimane viisavaba kuu, mil saime aega veeta. Suur oli rõõm kalli inimesega koos olla, aga ma ei oska kirjeldada seda tunnet, kui tead, et see saab olema üle pika aja viimane säärane kohtumine. Mõlemal olid puhkusepäevad töölt kasutatud, minul ka viisavabad päevad otsakorral. Kogu olukord tundus ääretult ebaõiglane.

Mõned nädalad enne mu äralendu käisime Heyshami mererannas jalutamas. Siis lehvitaski Richard sõrmusega ja küsis, kas ühel päeval võiksin ma päriselt jääda. Sellest hetkest alates pole minu peas olnud enam ainsamatki kõhklust ega kahtlust, kas see oli õige otsus või mitte. Võtsime vastu teadliku otsuse.

Nädala eest registreerisimegi Lancasteris oma abielu. Kui aus olla, siis pulmapäev kui selline oli minu jaoks üsnagi väheoluline. Ma tean, et paljud inimesed lähevad sõna “pulm” kuuldes endast täiesti välja ja hüsteeriasse, sest see üks päev sümboliseerib nende jaoks justkui miskit hoomamatut.

Paljud paistavadki abielluvat, et kanda uut perenime või pidada maha suur ja uhke pidu. Mina abiellusin, et võiksin olla oma armastatud inimesega koos. Meie ühine elu on minu jaoks olulisem kui see üks päev, mis niigi ühe hingetõmbega mälestuseks muutus.

Suur õnn ja privileeg on aga tõdeda, et see päevgi kukkus äärmiselt kaunilt välja. Sellestki kirjutan ehk õige pea – siis, kui kõik pulmapildid on meieni jõudnud.

Fun fact ja vastus palju uuritud küsimusele: laialt arvatakse, et abiellumine on viisa saamiseks miski võluvits. Tegelikkuses nii see aga pole – see annab vaid võimaluse järgmisele viisale kandideerida. Spouse visa eraldiseisvalt ühes vajaliku tervisekindlustusega maksab ca 5000 eurot. Sellele eelneva viisaga (millega kaasnes poole aasta pikkune töökeeld) kulub ümaralt 7000 eurot. Kes iganes mõlgutab mõtteid Inglismaale kolida, olgu valmis meeletuks bürokraatiaks ja rahakotiraudade välgutamiseks.

Omast kogemusest soovitan peikade valikul jääda Euroopa Liidu piiridesse. Odavam ja närvidele säästlikum. 😀