Vahel võib mind ikka ja jälle kuulda linnatüdruku kombel vinguviiulit pelamas, et iuu ja väka, kuidas mulle siinmail jõusaalides ei sobi üks ega teine. Küll ei korista rahvas enda järelt, ei puhastata treeningseadmeid. Ka pesemist ei harrastata ja sada muud häda.

Uskumatu, kui lühike on aga ühe inimlooma mälu. Tänases postituses lubage, ma tutvustan teile jõusaali, kus neli aastat tagasi oma esimesed arglikud kangitõsted tegin. Nõnda ligemale kaks pikka aastat.

Aastatel 2018-2021 elasin ma Põlvamaal, ühes äärmiselt pisikeses Kauksi-nimelises külakeses. Kes teab, see teab. Iga keskmine pealinna vurle oleks juba esimesel päeval Kauksi elu elades ilmselt surnuna jalapealt maha langenud. Seda siis hingelisest šokist tingituna. Polnud seal ei poodi ega tanklat. Tormise ilmaga kippus voolgi päevadeks naaksu tõmbama. Seal elatud aastaid nautisin ma aga omajagu. Kauksis oli aga palju ägedaid metsateid ja jooksuradu, raamatukogu ja… külakeskuse keldrisse ehitatud jõusaal.

Mõte sellest, et kõrvalmaja keldris on jõusaal, kus saab käia täiesti privaatselt, hakkas mind kriipima suhteliselt kohe Kauksisse kolimise järel. Ometi terve esimese aasta-poolteist oma jalga sinna tõsta ei julgenud. Eks harjumusi lõhkuda ongi raske ja hirmutav. Lisaks ma ei teadnud, mida seal üldsegi pihta hakata. Toona polnud ma familiaarne ainsamagi jõusaaliharjutusega. Siinkohal tuli appi personaaltreener Kreete Suvi, kes vastavalt minu kollijõusaali atribuutikale koostas mulle kava(d). Iga kahe kuu tagant käisin ma kui aamen kirikus Tallinnas, et tema juures uute harjutuste tehnikat õppida. Mõnel kullatükil on jalad all, sest temast oli mul sel perioodil väga-väga palju hindamatut abi ja tuge.

Olgu öeldud, et Kauksi fitnessis kuigi palju atribuutikat mõistagi polnud. Hantleid oli kuni kümne kiloni. Rinnalt surumise pink, kang ja mõned kettad (2×2,5, 2x10kg, 2x15kg, 2x20kg), Z-kang ja nipet-näpet logisevat ja kolisevat kraami veel. Kardioseadmetest olid esindatud ratas ja elliptiline trenažöör. Minusuguse nullist alustaja jaoks aga piisas. Aja jooksul ostsin sinna ise juurde sangpomme, raskemaid hantleid ja muud treeningnodi, mida teisedki külakaaslased usinalt rappimas käisid.

Mina, niisama, Depo parklas uut kangi sisse õnnistamas. Depot sai Kauksi fitnessi täiendamise eesmärgil külastatud aastas enam kui paaril korral.

Kauksi jõusaal tervikuna oli aga omaette vibe ja kogemus. Uskumatu, et selline koht üldse eksiteeris.

Kauksi jõmmi positiivsed küljed:

• Privaatsus. Seal sai treenimas käia täiesti üksinda (rohkem väga ei mahtunudki). Seetõttu sain ma trenni teha ka ajal, mil koroonapiirangutest tingituna saalid kõikjal mujal kinni olid.
• Lokatsioon. Jõmm asus mu kõrvalmajas ja oli 24/7 kättesaadav. Võti asus kas vihmaveerennis või mõnes muus peidukas, mille asukohast olid teadlikud vaid minusugused VIPid ja prominendid.
• See oli tasuta. Kauksi fitnessi hüvede nautimise eest plekki ei küsitud.
• Keegi ei näinud mind feilimas. Sain õppida ilma, et oleksin tundnud mingit mõttetut sooritushirmu.

Kauksi jõmmi mitte nii positiivsed küljed:

• See asus keldris. Ja seal oli imelik hapu hais.
• Paduvihmaga lasi katus ühest nurgast läbi, mistõttu sain nii mõnelgi korral trennieelseks kardioks esimene pooltund lihtsalt tuimalt põrandat moppida. Uskumatu viitsimine.
• Keegi rott tõmbas vahel võtmega minema ja siis tuli seda detektiivi kombel mööda küla taga ajada.
• Soovimatu au ja kuulsus. Üks kähiseva häälega naabrionu armastas mind trenni saata kommentaaridega nagu: “Noh, kiisuke, jälle lähed VÕIMLEMA?” või “Sa, kiisuke, end oled nii kõhnaks VÕIMELNUD!”. Vabandage, härra, see kiisuke tegi enda meelest RASKET JÕUTRENNI, mitte ei võimelnud nagu mingi timbu-limbu.

Kauksi jõmm oli kõike muud kui glamuurne. Kes Myfitnessis harjunud mimmutama, see Kauksi fitnessis sama teha ei saaks. See keskkond oli lihtsalt kõike muud kui esteetiline. Ometi nautisin ma selle kollijõmmi hüvesid väga. Ja naerge-naerge, olemata vihmaveele ja kanalisatsioonihaisule saavutasin seal oma esimesed eesmärgid ja õppisin üha enam pingutama. Seda oma maakate trenniautfittide ja koledate trennipiltide kiuste.

Mina, jõusaali minemas, nägemas välja nagu keskmine külahull.

Kas ma tänasel päeval viitsiksin veel olla Kauksi fitnessi püsikunde? Kord-paaril nädalas kindlasti, kui selleks veel võimalus oleks. Kui toona hindasin ma jõusaalis käimise juures eelkõige just privaatsust, siis nüüd on minu jaoks siiski oluliseks saanud ka teatav sotsiaalsuse aspekt. Tänaseks meeldib mulle inimeste ümber treenida. Jumal tänatud, et inimene ikkagi arenemisvõimeline loom on.