Ma ei ela planeedil Maa enam päris esimest päeva. Reisidokumentki näitab juba säärast vanust, mis sunnib vahepeal tegema teatavaid korrektuure nii riietuses, väljaütlemistes kui ka eluvalikutes. Ometi seda, et ma pea 29aastaselt nimme “sotsiaalseid oskuseid” uuesti ümber pean õppima hakkama, poleks ma vast iial uskunud.

Ärge saage valesti aru. Minu parima arusaama kohaselt on mind muidu peetud ikka üsna viisakaks inimeseks. Ütlen nii “tere”, “aitäh” kui “head aega”. Leidunud on neidki, kes mind heaks suhtlejaks nimetanud, isegi olen seda endast arvanud. Erinevalt paljudest minuvanustest pole mul näiteks kunagi olnud helistamisärevust või hirmu klienditeenindajatega suhtlemise ees. Vahel olen endamisi isegi kulmu kortsutanud ja pisut piinlikuks pidanud, kui täiskasvanud inimene arstile helistada ei julge…

Kui nüüd kõik aga ausalt ära rääkida, siis mingit teatavat sotsiaalset ärevust olen ma esimest korda tundma hakanud just Inglismaal olles. See pole olnud midagi nii tõsist ja halvavat, et mul päriselt midagi tegemata oleks jäänud. Tuima ja kidakeelse eestlase jaoks võib brittide ülevoolav viisakus ja tulihingeline hirm “piinliku” vaikuse ees vahel aga olla ääretult väsitav ning kohmetust tekitav. Vähemalt minu jaoks küll.

No näiteks. Käisin siis mina arsti juures, kes teostas muuhulgas ka günekoloogilist läbivaatust. Tüüp on tükk aega vaikuses sahmerdanud – ma mõtlen parasjagu rahus sellest, mida ma õhtul süüa võiks tahta. Seejärel küsib ta vaikuse täitmiseks, kas mul on õhtuks ka midagi toredat plaanitud.

Khm.

Vastangi siis, et plaanin välja sööma minna. Seejärel aga tabab mind mõte, et mida ma, saadanas, temalt viisakusest vastu peaks küsima? On ju tavaliselt viisakas miskit vastu pärida.

Pidanuks ma uurima, mitu läbivaatust ta täna juba rahvale teostanud? Mitmes Britney ma talle täna olen? Mis hinnangu ta annaks mulle 1-10 punkti skaalal? Kas ta kah pärast tööd plaanib miskit toredat teha?

MIDA, PAGANAT, MA PEAN SELLES OLUKORRAS TALLE VASTU ÜTLEMA? Ma pole loodud seda teadma.

Lõpuks ma ei küsigi mitte midagi vastu, sest ma mõtlen sellele liiga pikalt. Selle ajaga, mil ma alles mingi mõtte enda jaoks sirgu jõuan lüüa, on ta ammu oma arstiriistad varna riputanud. Ometi mina, vaene hing, juurdlen seda kringlis terve õhtu. Kõik variandid tunduvad kohatud. Ja üldsegi tundub minu jaoks ebaloogiline küsida midagi, mille vastus mind tegelikult absoluutselt ei huvita. Aga vot, sääraseid küsimusi olen ma aja jooksul pidanud õppima küsima. Nutan ja küsin.

Miks see küll mu jaoks vahel nii raske on? Olen oma elu jooksul kogenud, et kui esmakohtumisel on inimesed kohe liiga sõbralikud, kallates sind muuhulgas üle imalate komplimentidega, on tavapäraselt tegu pigem kaheperseliste ussidega, kellele pole eos mõtet mitte essugi usaldada. Sestap suhtun ma sellisesse asja pigem teatava ettevaatlikkusega ja tõmban refleksist nii konkreetseks ja külmaks kui vähegi võimalik. Mine sa tea, ehk olen ma lihtsalt ise olnud mingi ilge töllakas – seegi on loogiline variant – ent mis teha, et ma säärast põlvekaapimist üsnagi punaseks lipuks arvan olema.

Eks paljud eestlased ju tegelikult olegi ju loomult vast pigem võõraste suhtes umbusklikud ja pigem vaiksed. Seda vähemalt ülevoolavalt viisakate brittide kõrval, kes vabandavad pelgalt sellegi eest, kui nad sinust tänaval mööduda julgevad. Või siis kisuvad sinuga jutulõnga üles täiesti ootamatutes olukordades.

Seal saarel tuleb sellega aga harjuda ja eks ma olegi. Vahel tekitab see minus analoogse tunde, nagu viibiks ma purukainena Triinu baaris. Selle vahega, et alkoholi ma praktiliselt ei tarbigi ning pole elus kordagi ka Triinus käinud.

Ometi ei ütle ma kaugeltki mitte seda, et see oleks halb. Teise komberuumiga harjumine viib mugavustsoonist välja ja sunnib iseendaga rohkem tööd tegema. Ja võib-olla ongi tagumine aeg ka päriselt viisakaks inimeseks saada.

Ometi tuleb tunnistada, et günekoloogi juures olles ma teine kord small-talk’i rääkida pigem ei eelistaks. Selleks olen ma küll liialt eestlane.

Kui ma möödunud pühapäeval aga kaheks nädalaks Tallinnasse saabusin ja Blenderi smuutibaaris 10 minutit järjest klienditeenindaja poolt tuimalt ignoreeritud sain, siis kippusin ma küll eht Kareni kombel temaga õiendama, et kus on teenindajate elementaarsed suhtlusoskused…

Ma ei saa vist ise ka enam aru, kes ma olen või millist suhtlemist ma soovin.