“Võtame need küüned maha. UK-s keeravad küünetehnikud sulle muidu mingi öka kokku, mida siinmail keegi naljalt parandada ei taha,” ütles armas-kallis Tallinna küünetehnik vahetult enne mu esimest pikemat Inglismaale tulekut. Nagu aamen kirikus, olin ma kaheksa aastat jutti igal kuul küünevõluri opal oma sõrmi kauniks saamas käinud. Moodustavad ju hoolitsetud esijäsemed suure osa esmamuljest. Aga siis oli selle luksusega finiito. Kaputt. Küünised oli vaja maha viilida.

Mu küünetehnik oli ise varem pikemalt UK-s elanud ja teadis mulle pikalt ja laialt rääkida, kuidas küünte tegemisega siinmail ikka veel kuskil stagnaajas ollakse. Tema jutus ei kahelnud ma kordagi. Olin ma ju ka ise korduvalt ja korduvalt püüdnud leida erinevaid kohti, kus head arvustused ja pealtnäha normaalne portfoolio. Kui normaalseid arvustusi muidu ka leidus, siis portfoolioga oli – minu hinnangul – igal pool täiesti kööga. Siin nimelt harrastatakse õudsamast õudsemaid akrüülküüsi, mis on… mitte just minu tassike teed. Imestasin, kuidas muidu nii stiilsed ja ilusad naised postitavad pilte oma “fresh set’ist”, endal samal ajal küünenahad tagasi lükkamata (megaiu) ja kõik kümme sõrme veriseks viilitud. Paistab, et siinkandis see tase vist lihtsalt ongi selline. Rehmasin siis (kunstküüntetu) käega, et mis seal ikka – küüned on vaid küüned ja saan ilma ka.

Saingi. Mida ma aga taluda ei või, on võssi kasvanud ja koledad kulmud. Kui mõni päev tagasi peeglisse vaatasin ja sealt avanenud vaatepilt mulle Brežnevit meenutas, sain aru, et aeg on küps teostamaks oma ihul hädavajalikke kommunaalteenuseid. Googeldasin natuke ja leidsin koha, kus pealtnäha normaalset kulmuteenust osutatakse. Broneerisin aja.

Hetk enne broneeringu kinnitamist vaatasin oma igavaid ja ilmetuid küüsi. Siiani olin oma sõrmekesi ise viilinud, õlitanud, lakkinud ja nühkinud. Ei tea, millised puudujäägid on kas minu kasutatavates toodetes või isiklikus pädevuses, ent ometi näeb mu oma teostatud maniküür normaalne välja umbes ühe päeva. Siis hakkab ikka kuskilt midagi kooruma ja see, mu sõbrad, on räme. Ma võin siin küll töötu olla, ent mul paremat ka teha oma ajaga kui palehigis atsetooniga küüsi kratsida. Seega, kirjeldatud kogemusest kantuna, otsustasin, et pohh leib – kui ma endale neid rõvedaid akrüüle panna ei lase ja piirdun geellaki maniküüriga, siis kui hull see asi ikka olla saab?

Kolmapäeva lõunal õnnistasin lugupeetud ilusalongi oma kohalolekuga. Teenindus oli väga meeldiv. Juba koridoris tervitas mind sõbralik administraator, kes britilike viisakuste saatel võttis mul seljast tagi ning pakkus ka kohvi, teed või vett. Salong ise oli pisike, ent kena. Ja mis peamine, väga puhas! Tundsin, et kõik oli paljutõotav. Peagi näitas mulle end ka küünetehnik ise. Väga noor, ent niivõrd armas tüdruk! Rääkisime pikalt ja laialt elust ja olust. Meeldivat vestlust vürtsitas see, mida nägin teda oma küüntega tegemas. Või oleks õigem öelda, mida mitte tegemas?

Ma jälgisin toimuvat põnevusega kui filmi. Ta viilis veits mu küüsi, valas sõrmedele mingit läbipaistvat möga, siis natuke tegi midagi seletamatut küünenahkadega, tõmbas kogu kremplile otsa kihi geeli ja sellele siis omakorda küünelaki. Käbi-käbi, maniküür saigi läbi. Protseduur kestis kokku 30 minutit. Tulemus sai konarlik ja kobreline kui kuumaastik.

See kõik tundus nii humoorikas, et mul ei tulnud pähe isegi mitte pahane olla või temaga kuidagi tõreleda. Ma vaid vaatasin ja imestasin. Järeldasin, et kui see tase siin selline on, siis mida ma ikka jauran ja tütarlapse päeva rikun. Hetk varem olin tema käest küsinud, kas nad geeliga ka pikkust ehitada suudavad. Neiu vangutas pead ja ütles, et ei – ainult tipi ja akrüüliga. Kui asjad nii, mis õigust ma temalt siis taga nõuan.

Vastukaaluks pean aga ütlema, et kulmude vahatamise ja kitkumisega tuli ta kenasti toime ja selles osas mul igasugu nurinad puuduvad. Ei tea, kas ongi siis nii, et kõige muuga hoiavad end kursis, ent maniküürimaailmas toimuvaga on nad otsustanud stiilselt vanamoodsad olla? Ei tea mina. Aga ma vannun, et midagi nii humoorikat pole minuga ammu juhtunud.

Kui salongist koju jõudsin, siis peika küsis mu “uhkeid küüsi” näha. Enne, kui oma roimad talle letti lõin, pidin kümme minutit end naerma ja koguma. Priima meelelahutus selle £32 eest. Kuna mul puudusid kõnealusele aktsioonile õnneks ka igasugused ootused, siis ma ei oska olla ka kuigi pettunud. Lihtsalt imestunud.

Õnneks tahab peiks mulle lähipäevil Düüni näidata. Kui peaks juhtuma, et ma liiga unga-bunga ja suurteosega sina peale ei saa, saan samal ajal rahus oma kaunasid maha viilida.

NB! Sorri dramaatilise pealkirja pärast, ammu pole mõnd lolli ohhetust saanud kuskile pealkirja toppida, seega ma lihtsalt pidin… egas vanale veebitsurale uusi trikke õpeta.