Aeg lendab ja minu Inglismaale kolimisest on möödas juba pea poolteist kuud. Kui novembri hakul Õhtulehe kontorisse oma tööarvuti ja uksekaardi üle andsin, uskusin küll, et mõnda aega pole mul isu kirjutada mitte ainsamatki silpi. Mingil veidral põhjusel lootsin, et mul õnnestub siin hakata elama stiilset erakuelu. Umbes, et a’la hõljun siin oma salapärasuse auras ja küll siis inimesed saavad endamisi pead murda, et mis elukest see Helen ikka elab…

Delulu päris mitmes mõttes. Esiteks, keda kotib? Teiseks, mulle meeldib kirjutada. 

Tõele au andes, siis esimese kuu ma siin Inglismaal tegelikult muust maailmast suurt teada tõesti ei tahtnud. Käisin trennis, jalutamas, trippisin niisama ja tegin endamisi “hõmm” nagu Sõõrukas oma sõpradega. Üsna pea sügelesid sõrmed klaviatuuri manu aga juba sedavõrd, et olin neid vaat et otsast närimas.

Selle üle, et taas kirjutama otsustasin hakata, on mul tegelikult väga hea meel. Ma olen pikalt kirjutanud ajalehele ja peaasjalikult teistest inimestest, kalkuleerides teemade valikul nii võimalikke digitellijaid, klikke kui kurat teab mida veel. Kas ja kui palju on mul mahti olnud kirjutada iseendast ja minu enda tingimustel? Retooriline küsimus, eks vastust aimate isegi. 

Miks ma üldse siin saareriigis olen? Ja miks ma selle uksekaardi siis ikkagi üle andsin? Me jõuame sinna.

Pisut enam kui aasta tagasi leidsin end kohast, kus sain aru, et nüüd ma kas upun või õpin ujuma. Ülemöödunud aasta lõpp oli minu jaoks eraeluliselt nõnda raske aeg, mida ma ausalt öeldes kirjeldada ei oska ja ega tahagi. Õnneks annab aeg tõepoolest arutust, ent mööduvasse aastasse jättis see kõik siiski üsna rasvase jälje. Depres olin, noh.

Veetsin palju aega täiesti üksipäini. Asi polnud selles, et mul polnuks võimalust seltskondades hängida, vaid pigem muutusin väga valivaks nii end ümbritseva keskkonna kui inimeste suhtes. Kui muidu olen terve elu olnud pigem people-pleaser ja “hea tüdruk”, kes püüdnud eelkõige kõiki teisi õnnelikuks teha, siis mööduv aasta on teinud mind iseenda isikliku heaolu suhtes äärmiselt kaitsvaks. Jumal tänatud selle eest! Oli vist ka viimane aeg.

Säärases hallis foonis möödusid kuud. Töötasin ja käisin palju trennis. Peagi oli mul Tallinnast aga pehmelt öeldes kopp ees. Tartusse ma kah tagasi kolida ei tahtnud. Ja Põlvast… no sellest ärme üldse räägigi. Rohkem linnu minu aju jaoks aga Eestis väga ei eksisteerigi. Kuhu ma kolin siis, ega ometi Võrru või – jumala eest – Räpinasse?

Märtsikuus teatasin ülemusele, et tahan töölt ära minna – selleks, et Inglismaale trippida ja aeg maha võtta. Hea, et ta toona mul seda teha ei lasknud. Eks ta isegi sai aru, et mul katus veidi sõitis. Tähendab, Inglismaale lubas ta mul minna küll, ent võimaldas mul lahkelt kaugtööd teha. Mul oli elu ägedaim kevad ja ma tõepoolest ELASIN!

Reisisin, töötasin, käisin palju trennis, kajastasin suisa Eurovisioni lauluvõistlust Liverpoolis… ja kurat, ma olin armunud ka veel takkapihta! Mis sa elult veel tahad? Ilma liialdamata. Üle pika aja tundus elu taas värviline.

… kuniks ma tulin tagasi vabariiki ja olin otsapidi tagasi alguses. 

See olukord, kust ent tagasi tulles leidsin, oli nii haigelt p’sk, et ausalt – ajas ennastki naerma.

Lisame kogu eelnevalt kogetud jõledusele veel ka fakti, et kaugsuhtes olemine on oma olemuselt hullem kui iseendalt Nõia-Intsu kombel kõrva maha nüsimine. Ilma kõrvata elamisel on minu hinnangul vähemalt mõni positiivne aspekt. Näiteks see, et palju ülearust jama võib jääda kuulmata. LDR’i juures ma ei suuda nimetada ainsamatki normi asja.

Rahulolematust püüdsin kompentseerida – nagu täiskasvanud inimesele kombeks – raskete jõusaalitreeningute ja kolleegide kallal närvamisega. Vaesed suvereporterid, keda sel perioodil välja pidin õpetama… Loodan südamest, kopsust ja maksast, et te pole oma kirjasulgi pärast möödunud suve kannatusi kuskilt kanalisatsiooniaugust alla lasknud.

“Ma aimasin, et selle jutuga peagi tuled,” ohkas mu ülemus Geidi, kui kuulis, et taotlen viisat ja tahan päriselt vabariigist minema tõmmata. Sel korral minuga läbirääkimisi pidada polnud enam võimalik. 

Esiteks tundsin, et ei soovi enam vähemalt mõnda aega ajalehte kirjutada. Ega üldse kellegi teise ärihuve täita.  Või üldse kellegi jaoks kasulik olla.

Lihtsalt enam ei tahtnud.  Tajusin, et võin armastada oma tööd nii palju kui tahes, ent see ei armastanud mind vastu. Tundsin, et võisin töötada ja vaeva näha, ent järgmiseks päevaks oli kõik tehtu kui kauge minevik. Krt, kui miskit elus armastada, tahad ju saada vastu armastatud. Ei või?

Ma olen tõesti oma tööd väga nautinud. Aga tuleb ausalt tunnistada, et ajakirjanikuametisse on sisse kodeeritud nii ületöötamine, mõttetud intriigid kui pidev enesekehtestamine. Kõik see on OK momendini, mil tööväline elu on enam-vähem joones. Kui kuskilt midagi aga logiseb, variseb see kaardimaja kokku. Põletab läbi. Ja minus tekitas hirmu, mis saab siis, kui kontorielust saabki minu nii-öelda päriselu? Mis saab siis, kui ma jäängi selliseks närvariks? Kurat võtaks, ma pole ju päriselt selline.

Tundsin, et ei suuda teha omaenda vaimse heaolu arvelt enam mitte ühtegi järeleandmist. Tähendab, iga vaimne kui füüsiline märk hakkas juba näitama, et ma ei tohigi ühtegi säärast järeleandmist endale enam lubada. Totaalne läbipõlemine oli vaid aja küsimus. Ma ei soovinud olla loll, kes seda truult ootama jääb.

Järgmised pool aastat ei kavatse olla ma kasulik ei kellelegi teisele kui vaid iseendale ja kõige lähedasematele. Teen edaspidi vaid seda, mida ise päriselt tahan ja oluliseks pean. Esimest korda elus saan ma seda endale tegelikult ka lubada. Olgu, seda seni, kuni meelerahufond mulle “teen-mida-tahan” elu veel võimaldab. Kui ka enam ei võimalda, siis no biggie – kui vaja, saan alati omale uue slogan’i välja mõelda.

Kui kogu see analüüs nüüd kuidagi kokku võtta, siis mida ma sellest aastast päriselt õppisin?

• Ma pole puu, kes juurtega ühte kohta paikseks määratud. Kui enam kasvada pole ruumi, tuleb mujale liikuda. Olles õnnetu, ei tohi jumala eest ühte kohta kinni jääda. Ümbritseval keskkonnal on suurem mõju kui võiks arvata.
• Kui on päriselt raske, kipume jääma üksi. Iseenda heaolu tuleb õppida kaitsma iga hinna eest. Enda eest seismine ei muuda mind isekaks. Kui ise end aidata ei oska, tuleb küsida abi.
• Tarbetu kontoriklatš ja muus stiilis grupiõelutsemine võib õnnetule inimesele anda lühiaegse õnnetunde, ent on oma olemuselt sarnane igal õhtul Dreameri kulistamisega. See on tarbetu, mürgine ja odav. Kui ma ei taha selline olla, siis ma tegelikult ju ei pea.
• Tähtis on olla hea inimene, ent pidevalt vaid “tubli tüdruk” olemine pikas perspektiivis just kuigi kaugele ei vii. Liigne agarus ON ogarus. Tuleb õppida vahet tegema, kuhu on mõtet oma ressurssi suunata.

Ühesõnaga. Aasta oli isikliku arengu mõttes ju murranguline ja seeläbi võiks öelda, et ka igati edukas. Saabuvalt aastanumbrilt aga ootan, et kõik need väärtuslikud õppetunnid jõuaksid minuni ehk naaatuke lihtsamaid teid pidi.

Üks on aga kindel: paigalseis on tagasiminek. Saagu või sitem.